esmaspäev, 13. november 2017

12 ja 7

Avastasin, et selle nädala lõpus saab mu käsitöö- ja koerablogi 12aastaseks. Loendur järgi otsustades siin ikka veel käib inimesi, kommentaaride järgi arvestades nagu oleks välja surnud. Aga ma vahel ikka kirjutan või siis käin oma koerte vanu lugusid lugemas ja meenutamas. Päris algusaastate lood kipuvad juba meelest minema...

Ahjaa, sünnipäevadest rääkides,  Rosinal oli kuu alguses ju sünnpäev! Loomakene on nüüd soliidses keskeas ja sai 7aastaseks.

Üks nunnumaid koeri, kes mul olnud on. Rosinast saadik on mul kududes alati jalad kanged ja poolsurnud, sest ta ronib kohe esimesel võimalusel sülle. Õudne memmukas ja klemm. Igale poole kipub kaasa ja käitub suurepäraselt :)



Eelmisel nädalal nt käisime tööl kahekesi. Terve pika päeva pidas kontoris vastu, aeg-ajalt käis jalutamas ja vaatas, mis kolleegid teevad. Õhtuks oli nii väsinud, et norises oma pesas juba kella 20st. Ma räägin talle kogu aeg, et ega see töölkäimine ei ole lihtne aga ta ei usu, ikka tahab kaasa.



Aga ühte pean ma küll ütlema, kui keegi peaks Rosina iseloomu põhjal otsustama shoti terjeri kasuks, siis ta saab ilmselt kutsika esimesel eluaastal infarkti. Shotikad on tavaliselt natukene teistsugused, mõned isegi hullud duracellid. Rosin ka mängib vahel kodus hiirega ja möllutab niisama ringi aga valdav osa ajast on ta soliidne kuulaja. Istub ja vaatab seda ilmaelu oma targa ja asjaliku pilguga.



Pikka iga Rosinale  ja kannatlikku meelt sellise napaka perenaisega kooselamiseks :)
Minu meelest need aastad ei peaks nii kiiresti lendama!



reede, 10. november 2017

Hingedeaeg

Ma tean, ma pole ammu midagi kirjutanud. Päevad kuidagi lendavad ja kogu aeg on pime. Rosin nohiseb õhtuti külje all või ronib hoopis sülle. Koer otsib ikka seltsi ja sooja. Päevad on pigem tubased.

Koon küll pea igal õhtul ja kindaid koome samuti naistega ikka edasi aga mis neist ikka kogu aeg näidata. Ots sai kinni ja nüüd varsti hakkame pöidlasilmuseid koukima. Nõrganärvilisemad juba lahkusid, nimelt üks kohalik tśehhitar ikka andis alla. Oli küll õhinas aga nad ju koolis kudumist ei õpi nagu meie ja päris nullist õppides ikka kirikinnast kohe kuduma ei torma. Teised on alles :)
Ideid ja väljundit on ka pakutud juba, naised kahtlevad aga mina olen elevil. Eks aeg näitab.

Lisaks kõikidele poolikutele ja alustamata asjadele lendas (kosmosest ilmselt) minu juurde üks ootamatu muster. Ma ostan väga-väga harva tasulisi mustreid. Elus vast paar korda on ette tulnud, sest esiteks, ma piitsutan ennast ennekõike ja sunnin end ise mõtlema. Teiseks, tasuta mustrite valik on ju üüratu aga vot, see kõnetas mind ja kohe hakkasin kuduma ka. Nimeks on Arboreal, autor Jennifer Steingas. Kui ma nüüd meenutan, jäi ta mulle silma ilmselt instagrammi lapates. Praegu on kooskudumine käsil ja see imeilus värvigamma, mis selle mustriga välja jookseb, on silmale üks ilus pai :)



Kudumine on mulle harjumatult ülevalt alla. Selle süsteemi juures on mul alati oht, et käeavad tulevad kas suured või kitsad, sest vajalik laius tuleb juba kaelusest alates sisse planeerida. Usaldan mustrit ja loodan, et harutama ei pea.
Lõngadest panin kokku kunagi Tiinalt ostetud siidise tviidi ja nõukaaja varudest pärit nn kaltsulõnga (nii koomiline kui see ka pole, see tolleaegne pop lõng näeb täpselt välja nagu tviid!). Ise olen värvigammaga väga rahul ja muudkui klõbistan vardaid. 

See wip pilt on tegelikult valedes toonides. Tehtud õhtul 23 paiku ja laelambi valguses. Tahtsin proovida, kuidas seljas tundub ja panin teise paari vardaid sisse. Siis oli hea vahepealne seis ka pildis fikseerida.

Need silmustemärkijad on mulle ka uued asjad. Vastikult "jalus" on kududes aga kuni varrukaavadeni pean ma neid käigus hoidma. Mõtlesin, et olen seekord moodne ja noortepärane :P Kirjaklambrid oleksid muidugi ka asja ära ajanud aga no las need vidinad siis olla kodus.

Poolikutest asjadest. Koon vahel ka ikka Haapsalu rätti edasi, Siiri Reimanni raamatust üht mustrit, mida ma natukene tuunisin ringi.
Ja nagu öeldud, kindaid. Üks on valmis ja teine pooleli. Pöidlatega hakkab nalja saama. See silmuste seest poolt ülesnokkimine ja mustrisse ajamine ajab mu pehmelt öeldes hulluks. Aga ma ei anna alla ja teen ära!

Järgmise korrani :)

kolmapäev, 1. november 2017

Söömine ja joomine

Jansi vanavarakogumisest ma olen kunagi kirjutanud (pärast otsin lingi). Nüüd loen seda raamatut ning sealgi tsiteeritakse teda:




reede, 20. oktoober 2017

DEKO

On üks ajakiri, mida ma Lätis käies alati ostan - DEKO. See on disaini ja sisustusajakiri, kus sageli ka Eestist natukene ning Leedust. Omanäoline ja põnev.

Hiljuti avastasin, et osad numbrid on veebis näha ka, nt juuni 2017. Link
Arhiiv

Ka neil on pop vanu maju restaureerida ja ilusaks teha aga kuidagi nii omas võtmes. Palju on sarnasust esmapilgul aga kui süvened, siis jääb silma miskine suurejoonelisus ja "teistmoodi" tunne. Raske sõnadesse panna, keskkonda sobivad on need kodud olnud ja maitsekalt sisustatud aga teistmoodi. Läti moodi. Nt selles lingis maja, mille kohta pildid alates lk. 20. Põnev.

Kui silma jääb, soovitan lapata.

esmaspäev, 16. oktoober 2017

Heartbeat

Paar aastat tagasi kinkis ema mulle jõuludeks maavillast naturaalset valget lõnga. Plaan oli sellest rätik kududa aga asi venis nagu mul ikka nende plaanidega vahel. Meeles mõlkus hagakiri, mulle on see hästi sümpaatne ja just paksema villase rätikuna ilus.

Siis pakkus Meeli, et kas ma tahaksin ühte tema mustrit testkududa ja olin rõõmuga nõus. Pidin vaid paar kiiret ja poolikut asja ära lõpetama. Lõpuks, juulis, tekkis võimalus rätt varrastele luua ning tegin natukene "out of box" mõtlemist :) Nimelt võtsin just selle peene pitsrätimustri läbikudumiseks Aade Lõnga 8/2 jämedusega maavillase lõnga. Ja seda ikka kulus! Ema oli mulle toda varunud kolm suurt vihti kaaluga ligi 500 grammi. Ma pole veel jõudnud jääke üle kaaluda aga kaks vihti läks kiirelt alumisse mustrisse ning kolmandast kudusin porte lõpetuse ning keskmise pitsilise mustriosa.

Rätt tuli suur aga mitte hiiglane nagu ma alguses kartsin. Eile valimistulemusi oodates pesin ja raamisin, lõplikud mõõdud tulid sellised - pikim külg 210cm ja teised ca 150cm. Imekombel sain Sujuri raamidega ka suht kiirelt seekord sõbraks. Peenikest pitssalli raamides ma alati halan ja higistan :D  Seekord siis ainult higistasin!

Teine teema oli, kuidas see raam paigutada nii, et loomakesel ei tekiks huvi sinna päeval pesa teha. Uudishimu oli tappev juba raamimise ajal ja hommikul käidi samuti uurimas. Raam on mul suht suur ja ega inimene ei mõtle ju kohe üldse vahel. Olin salli niiviisi trimmi tõmmanud, et iga toki otsast oli eri pikkusega toigas püsti, ehk et pane kuidas tahad, ikka jääb raam kuidagi uppis olekusse. Õnneks leidsin nurga, kuhu mahtus ja ei jäänud jalgu ka. Väikeses elamises on sellise nurga leidmine omaette ooper.

Nüüd aga siis strateegiline info:
Lõng: Aade Lõng, 8/2, 356g;
Muster: Vardakunst / Meeli Vent "Heartbeat"
Vardad: 3,4 ja 4,5