esmaspäev, 22. august 2016

Haapsalu 5. pitsipäev ja kudumisvõistlus

Käisin eile Haapsalus, imeilus ilm ja tore üritus! Pilte on mustmiljon, esmase valiku tegin aga ikkagi on nii palju veel sorteerida ja ma kohe üldse ei jaksa. Näitan alustuseks hoopis oma salli, Triinu tegi mõned pildid Haapsalu promenaadil.


Kudumisvõistluse võitsid seekord:

I koht: Jana Lehtmaa.
II koht: Anne-Ly Oberg
III koht: Anne Rohtmets


Muster: "Nurkleheline lillekiri"
Pildid: http://www.haapsalusall.ee/v-pitsipaev-pildis/




neljapäev, 18. august 2016

Assa!

Tere! Mina jälle siin, noh see kodustatud elanik, kellel veel nime ei ole.

Ma õppisin siin vahepeal kirjatähti. Tuli välja, et arvutis on see palju lihtsam. Jälgid lihtsalt hoolega klahvide pealt, millist tähte vaja on ning siis muudkui toksid. Inimene ütles, et suurte tähtedega kirjutamine tähendab internetis karjumist. Kisada ma küll ei taha.

Täna kui inimene tööl oli ja loom jälle magas, hiilisin ma elutuppa ja tahtsin natukene kommi nosida. Eile küll inimene seletas midagi oma lemmikkommidest, mis Leedust pärit ja pidid väga kiiresti otsa saama. Aga mis ta siis hoiab neid laua peal?

Ronimine võttis küll pisut aega aga kohale ma sain ja siis, teate mis, ma oleksin oma käppadest ilma jäänud! Laua peal oli samasugune aparaat, millega minu eelmises kodus hiiri püüti! Ja see oli sätitud just kommikausi kõrvale!


Ma just passisin kausi servast paistvat Leedu kommi ja olin valmis juba haarama kui järsku märkasin, et miski helgib metalselt vastu. Huh! Mis siis küll oleks saanud kui ma käppapidi sinna kinni oleksin jäänud!?

Mul läks sellest meel nii kurvaks, et komm söömata jäi. Pugesin looma selja taha ja norutasin seal kuni õhtuni. Isegi tekki polnud peale tõmmata, sest riietega on mul ju kitsas! Õnneks läks inimesel õhtul mind nähes ka meel kurvaks ning ta lubas mulle päris oma teki teha.  Ma tahaksin, et see tekk oleks selline ilus lapiline ja et üks lapi värv oleks kindlasti samasugune punane nagu minu kampsun. Mulle väga meeldib punane värv!

Sättisin end Kk kõrvale istuma ja vaatan, kuidas tekk valmib. Kudujat ei tohi ju segada, nad kogu aeg loevad midagi omaette pomisedes ja siis kui sa valel ajal ütled "küll oli kole ilm" või "kas sul oli ka kena päev?", siis nad tavaliselt kangesti pahandavad. Nii et ma pean olema täiesti vagusi ning ootama kannatlikult. Kui tekk valmis saab, näitan teile ka kindlasti. Tahate näha, eks?

Lõpetuseks tahaksin teile meelde tuletada, et mul ei ole ikka veel nime. Inimene juba mainis midagi sellist nagu Söödik või oli see Sööbik, keda ma talle meenutavat oma juuste tõttu. Mina ei taha mingi söödik olla! Mulle küll maitsevad väga kommid aga ega ma sellepärast siis veel söödik ei pea olema!

Kirjutamiseni!

kolmapäev, 17. august 2016

Kõige-kõige

Täna ma kirjutan teile nendest asjadest, mis on maailmas kõige paremad. Noh, minu arvates ja hetkel, eks neid muidugi ole veel:

"Väikese Tomi" jäätis, see rohelise paberiga, millel on shokolaadi peal pisikesed pähkliterad ja sees pulgal lühikene sõnum. Ma vahel mõtlen, kas ma ostan neid jäätiseid sõnumi pärast või siiski jäätise pärast ikka ka.


Vihmas jalutamine. Soojas vihmas, ilma tuuleta, soojalt riides. Lonkida ja mõtteid mõtelda. Kahjuks koer hetkel ei jaga minu vaimustust, ma ei teagi, millest see vastumeelsus tal.

Raamatupoest suure hunniku raamatutega välja jalutamine. See tunne, et saak oli hea ja kohe kui tekib vaba hetk, poed kuskile mõnusasse nurka ja nuusutad värske trükise lõhna. Siis hakkad lugema.

Postkastist päris kirja leidmine. Teate kui harva inimesed tänapäeval kirju saadavad. Seda mõnusam on neid siiski saada ja lugeda.

Külma ja niiske ilmaga pliiditule vaatamine. Puud praksuvad, ahjusuust õhkab kuuma, tulekeeled mängivad klaasukse taga.

Oma ala parima kuulamine, eriti kui tegemist on inimesega, kes oskab hästi rääkida. Detailid, inspiratsioon, õhin, energia.

Ilus märkmepaber, värviline pliiats joonimiseks, kirjaklambrid, tokk head lõnga soetatud allahindluse ajal, äge sekkarileid, mahakukkunud kopikas.

"ahhaa" moment peale pika keerulise teksti lugemist kui lõpuks jõuab mõte kohale.

Hästi väljakukkunud söök-tort-hoidis.

Geniaalne lahendus napakale päevakavale, sügav uni ja terve koer.

(kohustuste)vaba nädalavahetus.

Jalutuskäik inimtühjas paigas (mets, alev, tänav, aas)

Värsked marjad, juurikad, palju marju!

Vaikus... vaikus... vaikus.

Hea vein ja tore seltskond

Väikesed rõõmud, suured saavutused.

Naeratus, õigel ajal ja hetkel.

teisipäev, 16. august 2016

TERE.

KK LÄKS KARVASE LOOMAGA KUSKILE JA MA KASUTASIN JUHUST, ET TEILE TERE TULLA ÜTLEMA. MINA OLEN SIIN UUS, ADOPTEERITUD ELANIK JA MUL EI OLE VEEL NIME.
MA TULIN VANADE MÄNGUASJADE KASTIST KUSAGILT KAUGELT JA ELAN NÜÜD SIIN.



KK KUDUS MULLE JAKI JA PÜKSID, ET MA ALASTI RINGI EI KÄIKS. SEE EI OLEVAT SÜNNIS. EKS NII OLE JAH PAREM JA SOOJEM KA.

AH ET MIKS MA SUURTE TÄHTEDEGA KIRJUTAN? EELMINE ELANIK, KELLE JUURES MA ELASIN, ÕPPIS JUST LUGEMA JA KIRJUTAS AINULT TRÜKITÄHTEDEGA. MA ÕPPISIN TEMAGA KOOS AGA PIDIN ENNE ÄRA TULEMA KUI KOOLIS KIRJATÄHTEDENI JÕUTI. AGA EKS MA ÕPIN.

PEALE MINU ELAB SIIN ÜKS KARVANE ELUKAS, KES ON JUBE TUJUKAS JA EI SUHTLE ERITI. PROOVISIN TEDA PÄEVAL MITU KORDA ÜLES AJADA JA JUTTU TEHA AGA TA VAATAS MIND VAID SELLISE NÄOGA JA MAGAS SIIS EDASI.


ÜLDISELT KOHELDAKSE MIND SIIN HÄSTI. ISEGI KOMMI ANTAKSE JA EKS MA SELLE LOOMAGA KA ÜRITAN IKKA SOOJEMAID SUHTEID LUUA. MÕNI KOHE ON SELLINE KINNINE, VAJAB ROHKEM AEGA HARJUMISEKS. JA MINUL ON AEGA KÜLL! SENIKS SÖÖME KOMMI JA...



OIH, APPI, MA PEAN NÜÜD SIIT JALGA LASKMA. ÄRGE KK-LE ÜTELGE, ET MA SIIN KIRJUTAMAS KÄIN!

JA KUI TEIL VAHEPEAL MÕNI TORE NIMI ETTE TULEB, ANDKE TEADA. MUIDU ÄKKI INIMENE PANEB MÕNE HIRMUS IGAVA NIME MULLE JA SIIS KANNA SEDA NAGU RISTI TERVE ELU.

UUTE KOHTUMISTENI!

Üks või mitu

Juhtusin hiljuti ühes seltskonnas arutlema teemal, kas keskenduda ühele kitsale valdkonnale või teha mitut asja. Kuna ma olen reaalis kehva argmenteerija, siis tulevad paremad mõtted alati hiljem. Isegi palju hiljem.

Minu jaoks on selles teemas mitu tahku. Kui taandada teema oskustele, on selge, et tegeleda tuleks valdkonnaga, mida tunned enim ja oskad. Küsimused enesele oleksid siis :

1) mida sa tegelikult teha tahad;
2) mida sa hästi oskad;
3) mis sulle pinget pakub.

Viimane on eriti oluline kui asi puudutab bisneki tegemist :)
Sa võid ju osata jube hästi pesu triikida aga kui sa seda tegevust vihkad, siis vaevalt sust teenusepakkujat saab.

Aga uued kogemused, teadmised!? Kuidas siis nendega jääb?! Uued oskused, silmaringi avardamine, eneseareng. Vahel annab mõne uue oskuse omandamine miskise seletamatu vaatenurga, mille peale oma nn põhiteemas kinni olles võibolla üldse ei tuleks. Seega ei saa ka välistada erinevate oskustega tutvumise õhinat, katsetuslusti ja pendeldamist erinevate teemade vahel. Inimene on ju loomult uudishimulik (teoorias vähemalt) ja tahab katsetada.

Kolmandaks, ma ei tea, paljudel see teemaks on aga minul küll on. Ma tahan sageli teada, kuidas vanasti oli. Kuidas vanaema jaksas teha seda, seda ja seda ning omas kõiki neid oskusi ja mina ei oska. Või miks ei ole võimalik oma kätega oma koju asju tekitada (kandmiseks, elamiseks, mugavuseks, ilulemiseks). Praktiline meel? Ma ise nimetan seda nii. Kui ma arvan, et ma saan vana mööbli korrastamisega ise hakkama, siis miks mitte proovida? Või kui ma tahan lisaks kampsunile ja sokkidele veel ka pitssalli ning kirikindaid, siis ma teen need valmis. Kõik taandub ju kunagistele põhioskustele, mis naistel oli. Ja põhioskused on õpitavad. Ok, võib ju öelda, et no kuule, see aeg, mis sa ühe tooli lihvimisele kulutad, võiks kuluda palju mõistlikumalt. Aga kas võib ja kas alati kulub, on iseküsimus.

Mida väärtustada ja mida osata, minu jaoks algab kõik sealt pihta. Milliseid oskusi edasi arendada, millised peast visata. Kui praktiline on tänapäeval veel mõistlikult praktiline ja kas kõike peab ise tegema või ei.

Üks on muidugi selge - meister saab olla vaid kitsas valdkonnas ja selleks saamiseks kulub pea terve elu. Ja meistritelt asjade ostmine ei ole patt, isegi kui sama asja oskad mingil tasemel ise ka valmis teha.