pühapäev, 26. märts 2017

Mul on tekk!

Tere!

Mäletate mind veel? Ei? Ok, mina olen üks kodustatud elanik, kelle kohta saab lugeda siit ja siit. Ja mul on nüüd nimi!
Lubage tutvustada, minu nimi on Kusti! Kuidas meeldib?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et mul on nüüd peale pikka ootamist lõpuks ometi oma tekk!



Nüüd ma saan Rosina külje alla pugeda ja teki silmini tõmmata. Nii mõnus :)
Ja mulle tuli meelde, et ma pole teile ka vist oma uusi pükse näidanud. Need on traksidega, et alla ei vajuks ja piisava pikkusega, et suvel saaks paljajalu ringi traavida.

Ma arvan, et mul polegi praegu rohkem asju vaja.

Inimene ütles ka, et ta leidis veel ühe äravistatud nuku, kes on alles beebi ning kogu aeg magab, silmad kinni. Ja et ta peab nüüd temale ka uued riided tegema, kuna ta tuli meile täiesti paljana. Ma muidugi võin talle seniks oma tekki laenata, et tal külm ei oleks.

Eks te siis ikka hoidke siinsel paigal silm peal, katsun varsti uuest elanikust ka pilte teha.

reede, 24. märts 2017

Tartus

Mulle meenus täna, et ma pole ju veel kirjutanud sellest, kuidas me rohkem kui kuu aega tagasi Tartus käisime. Parem hilja kui mitte midagi, eks :)

Ristilapsel oli jaanuaris 15.a juubel ja mõtlesin, et korraldaks seekord sünnipäeva pisut teistsugusena kui tavaliselt. Et sõidaks kuskile paariks päevaks ja võtaks koos midagi ägedat ette. Mõeldud-tehtud! Kuna veebruar on reeglina viiruste poolest väga helde kuu, siis mõtted väljaspoole Eestit sõita matsin kiirelt maha. Sõelale jäi Tartu,et käiks veekeskuses, teatris ja vaataks võimalusel ka ERMi uue maja ära. Viimase osas olid lapsed küll pisut kõhkleval seisukohal aga etteruttavalt võib öelda, et tegelikult mõlemale väga meeldis. Vähemalt niiviisi nad ise väitsid :)  Kaasa tuli ka noorem õde, et tüdrukutel oleks seltsis toredam sõita. Ööbimised planeerisime uude moodsasse hostelli nimega Hektor Design.

Päevakava oli tihe. Laupäeva hommikul viisime koera minu ema juurde hoiule ning põrutasime siis kambakesi Tartu poole teele. Kuna enne sõitu oli üks tüdrukutest kerges palavikus, siis leppisime kokku, et esimene päev on tubane ja teisel hommikul vaatame, kas veekeskusesse kannatab minna või ei. Nii et trip algas Eesti Rahva Muuseumi uuest majast.

ERM.
Kes sinna plaanib minna, siis varuge aega. Kohe palju! Samas ei juhtu mitte midagi, kui juba eelnevalt planeerida nii, et külastus kaheks (või enamaks) osaks jagada. Et esimesel korral üldmulje ja natuke peale ning teisel korral siis põhjalikumalt. Ka sellest ei pruugi veel piisata aga no vähemalt alustuseks peaks piisama :).

Meil läks kokku vist pea neli tundi ja viimane tund oli ikka väga väsitav. Lugemist on palju, vaatamist ka. Me alustasime uuralite väljapanekust, küll see oli põnev. Kõike sai katsuda ja proovida ja ronida tares ahju peale, võtta mõõtu keskmist kasvu ugrilasega, uurida menüüd jne. Kui raatsite, võtke giid, kasvõi sinna uurali ossa, on palju harivam. Samas kui hoida mõne grupi lähedale, siis natukene kuuleb sealt ikka ka :) Ja kui ilus see põrandajõgi seal on! Üks väike poiss hüüdis, et ärge astuge kaladele peale!

Jõgi / The river (floor)

Komi memme sukad / Komi lady

Komi tare /komi farm house


Mari mustrid /Mari patterns

Meie kandist kogutud saanitekk / blanket found from area my roots are from

Lätlased /lativan folk dancers

Seejärel siirdusime ajarada ja kohtumisi vaatama. Kohutavalt palju infot ja kohati oli mul lausa segadus, et mis järjekorras oleks seda mõistlik vaadata, et midagi vahele ei jääks. Meeldis see, et nt osad teemad ajaloost olid lahendatud videotena, kus mängisid eesti näitlejad. Tegi teema elavamaks ja pani kaasa mõtlema. Ka nood tõsielulistel lugudel baseeruvad klipid olid väga haaravad, isegi tüdrukud vaatasid kõik põhjalikult lõpuni (küüditamislood, õpetaja represseerimine, külakohus jne).  Osad teemad olid samas jälle nii omas ajastus, et raske oli selgitada (nt piiritsoon ja rannajoon).

Mis võibolla pisut pettumuse valmistas, oli see et vana taluosa on kuidagi palju väiksem kui vanasti. Samas eks lähtuti vast tasakaalustamisest, et ükski ajastu ei domineeriks liialt. Mulle nt väga meeldis vanasti vaadata neid lõputuid kindasahtleid aga eks selline eksponeerimine on alati esemele risk. Siin tuleb muidugi mainida, et ma olin selleks hetkeks suht väsinud juba ning järgmisel korral minnes alustan teistest otsast :)

Kõike ei saa muidugi ära rääkida ka, peate ise vaatama minema! Ja ärge unustage külastada õllekappade saali! Jeerum, milline kogus kannusid seal väljas on. Mõned on ikka nii suured, et neid vist kanti mitme mehega. Muljetavaldav oli ka veel läbi kannusaali põranda paistev tõllakogu. Ma ei oska öelda, kas sinna alla regulaarselt lubatakse minna, me ei taibanud küsida aga kui saab, minge kindlasti!

Lõpetuseks sai meil nalja ka. Olime just peaukse juurde tagasi pöördumas kui avastasime tantsivad lätlased. Eksole, lähed Eesti Rahva Muuseumisse ning leiad eest lätlased :) Tüdrukud, kes ise ka rahvatantsuga on tegelenud aastaid, panid tähele, et ERMis on väga libedad põrandad fuajees ning vaesed tantsijad olid kohati päris hädas!

Täiesti näljased ja oimetud, tormasime hostelisse asju ära viima ning seejärel Aparaati sööma. Mul on nüüd uus lemmiksöögikoht Tartus. Imeliselt lahke pererahvas ja nii maitsvad toidud olid seal! Meil ei olnud bronni ning see oli just  enne sõbrapäeva, suht rahvarohke ühesõnaga. Neiu leidis meile kiirelt vaba nurga ning orgunnis lisatoolid, et me kenasti ära mahuksime. Ju me siis nägime ikka väga näljased välja vist :P

Õhtul oli meil Karlova teatris etendus "Koerapäevikud" minu ettepanekul, koeraomanik nagu ma olen. Natukene kliśśeelik ja tavaline too ju oli aga siiski oma mõningaste kõrghetkedega. Vahelduseks meeldis küll. Kingituseks sai Rosin närimispakikese :)

Pühapäevast pool vedelesime auga maha Aura veekeskuses ja tervisepargis. Saunad, bassein, torud jms. Mina praavitasin oma lõputut köha saunades, tüdrukud lustisid vees. Tagasisõit oli raske, uni tikkus peale ja elamused tegid meele raskeks. Koer oli hoitud ja kohtumise üle rõõmus, uni kodus kosutav ja mõnus :)

Aga teie minge kindlasti muuseumisse kui te seal veel käinud ei ole!

kolmapäev, 22. märts 2017

Jaa-jaa, ma koon

Mul lihtsalt on käsil tööd, mis nõuavad palju aega ja kõike muud on ka vaja teha, nt peale puhkust taas tööl käia. Puhkus oli mõnus aga lühike nagu ikka. Lugesin läbi 3 raamatut ja alustasin neljandat, vaatasin ära kaks uut Eesti filmi ning käisin loomakesega Haapsalus, kudumas ja kohvikus.



Nädalavahetusel proovisin poolikut kardinat akna ette, et kas jääb väga tihe või ei. Muidugi ilma venimata ei saa mingit muljet aga tundub siiski, et ei ole hullu. Valmis on umbes pool kogupikkusest, alla tuleb ka äärepits.



Kui nüüd ikka laius klapiks, silmused said üles loodud proovilapi alusel aga selle linase venitamine on omaette teema. Ja kui keegi teaks, KUHU ma oma märkmed panin, võiks vihje anda. Mäletan, et koristasin mitte väga ammu oma käsitöökasti ja kladesid põhjalikult ning sorteerisin materjale. Ilmselt on pandud "kindla käega" ära :)

Sõrmkindad panin hetkel ootele, üks on valmis ja teisel mustrit kootud umbes sentrimeetri jagu.

teisipäev, 14. märts 2017

Käsi püsti!

Loen taas raamatut, mis tekitab nostalgiat ja elustab lapsepõlvemälestusi. Seoses sellega tekkis ka küsimus ja huvi, kas teie vanavanematel (või vanadel sugulastel) oli kodus vaip teemal Šiškini "Kolm karu"? Teate küll seda, kus pildil oleks nagu neli karu aga tegelikult on allkirjaks kolm. Meil maal oli, pikkade siidiste narmastega, mürkrohelise taustaga seinavaip. Aastaid.

Pilt pärimeb siit

Kas sinu vanaemal oli kodus seinal Šiškini "Kolm karu"?

esmaspäev, 13. märts 2017

Lugemissoovitus

Hiljuti juhtus kätte üks artikkel, milles räägiti muuhulgas ka sellest, miks me nii palju Soome poole vaatame ja nii vähe Läti suunas. Et mõlmad ju siiski meie naabrid ning ajaloolises mõttes on meil lätlastega palju rohkem ühist kui soomlastega. Ja autoril oli täiesti intrigeeriv väide, et eestlased on Soome poole vaadanud eelkõige majanduslikel põhjustel. Toon esile ühe lõigu, mis mulle väga meeldis:
Teoreetiliselt võiks läti luule, niisiis, olla eesti kirjandushuvilistele kergesti ligipääsetav ning läbi ja lõhki tuttav. Paraku ei tea eesti lugeja läti luulest ega ka proosakirjandusest peaaegu mitte midagi, sest eesti tõlkepraktika näib seadvat lähedaste kultuuride kergestitõlgitavuse kahtluse alla: läti kirjandust on eesti keelde tõlgitud imevähe. Just nagu oleks küsimus ikkagi keelelises barjääris, kuivõrd lingvistiliselt on ju läti keel tõesti arusaamatum ja kaugem kui näiteks soome keel, millest on võrreldamatult rohkem tõlgitud ja üha tõlgitakse. Samas, suuremate indoeuroopa keeltega saadakse hakkama, nii et vägisi aimub tõlkeleiguse taga ka ebamäärane psühholoogiline tõrge: väiksele rahvale on tema unikaalsus nii kallis, et eestlane lihtsalt ei taha teada, et kõik tema uhkuseasjad laulupidudest, rahvalaulukogudest ja rahvariietest kuni laulva revolutsioonini välja on lätlastel ka olemas. Pahatihti koguni natuke suurejoonelisemal kujul, sest lätlasi lihtsalt on rohkem. Soomlaste mõningase ülemuse ja eeskuju on eestlane (võib-olla majanduslikel kaalutlustel) aktsepteerinud. Aga kompensatsiooniks tahaks vähemasti lätlastele ülevalt alla vaadata, ja siis on targem hoiduda liiga lähedalt uurimast.

Selle kõige kiuste tahaks vastuvoolu ujuda ja just rohkem teada saada. Kolasin raamatukoi.ee lehel ja leidsin mõned tõlked, mis nüüd plaanis läbi lugeda.  Alustasin  Jānis Jaunsudrabiņš´ist ning tema lapsepõlvemälestuste raamatust "Valge raamat" ("Baltā grāmatā"). Koist sattus kätte 1929. aasta tõlge, mis oma tõlkija tõttu kubiseb toredatest lõunaeestile iseloomulikest väljenditest. Kohati pidin abi otsima lausa EKI sõnastikekogust :) Tegemist on siis lühendatud variandiga, hiljem 1970ndatel ilmus samast väljaandest ka pikem versioon.

Raamatu tutvustuses öeldakse niiviisi:  

«Valge raamat» on kahtlemata kõige populaarsem raamat läti noorsookirjanduses. Võib julgesti öelda, et ei leidu ühtki lugeda-oskavat last, kes poleks tutvunud «Valge raamatu» enese või ta juttudega, mis ilmunud üksikult.
«Valge raamat» erineb silmapaistvalt kõigist harilikest läti lapsepõlvemälestuste, lasteelu ja lasteelamuste kirjeldusist. Tas puudub täiesti too liialdatud sentimentaalsus, too kokkuluuletatud õrnatundelisus ja kokkufantaseeritud romantika, mis iseloomustavad kõiki harilikke mälestuskirjeldusi. Pole tas ka toda ebaloomulikult sügavat iseloomulürismi ega toda väljamõeldult-kujutatavat lapse peenetundelisust ega sügavmõttelisust, millega mälestuste kirjutajad armastavad kaunistada harilikult oma lapsepõlvset isikut.

Nii et siis puhas klassika! Ma ei oska Eestist ühtegi head paralleeli tuua, korraks meenutas mulle Tuglase "Illimari" aga kuna ma pole toda nüüd ammu üle lugenud, võib mälestus olla pisut kallutatud. Igatahes Illimari lugemisega seostub mul pisut rusutud meeleolu ja mingi kummaline nukrus. "Valge raamat" vastupidi on kuidagi mõnusalt helge ja positiivne.

Eks natukene mõjutavad sellised lugemised ka oma mälestusi. Ta kirjutab palju mustlastest ja juutidest. See oli aeg, kus kauplemine käis suuresti ukselt uksele. Rätsep tuli masinatega koju ja oli kostil seni, kuni taluinimestel riided seljas. Juudid käisid kaupa pakkumas, mustlased tegid jõulu ajal nalja. Ega see vist palju meie tolleaegsest elust erinenud, vanaema ikka rääkis, kuidas laatadel tuli juutidega kaubelda ja kuidas ta kunagi alla ei jäänud ning sai selle hinna, mis tema tahtis. Mustlasi mäletan isegi oma lapsepõlvest, nad käisid hobusega talust tallu ja korjasid kaltsu kokku. Mul oleks nagu meeles, et purgikaasi sai vastu aga mälu osas ei saa enam kindel olla :)
Igatahes lapsi hoiatati, et mustlastest tuleb eemale hoida ja et pahad lapsed võtavad mustlased kaasa. Ma kartsin neid nagu tuld! Ja see polnud sugugi nii väga ammu... kunas nad tulemata jäid ja miks, ei ole meeles.

Kui meil olid potisetud, siis lätlastel on leedukad suured savipotikauplejad. Ikka käib jälle juut potikoormaga suvel ringi ja siis tuleb tingida ning kaubelda mis kole. Pragudega nõud on odavamad ja lähevad vanaemale alati kaubaks. Autori mälestuste koht tundub asuvat Leedu piiri lähedal, ju siis sellest ka nood leedukate nõud nii popid neil.

Väga armas lugemine oli. Paar nippi sain lihavõtteks ka - kui lihavõttepühade ajal kiikuda, ei tee suvel sääsed liiga :P Ja ilusad kollased munad tulevad siis kui panna vette munakoored ning suts maarjajääd. Õige kõvadusega muna saab siis kui lugeda issameiet 1x edaspidi ja siis 1x tagurpidi. Vot, olge siis valgustet!