Peale esimest külastust ERMi olin kindel, et tahan sinna kindlasti tagasi. Olin emale lubanud, et viin ta ERMi ning nüüd on ka rahvariietest suur ülevaatenäitus avatud. Viimane oligi tõukeks veel nüüd, puhkuse viimastel päevadel pikk sõit ette võtta. Kuigi olen siit sealt kuulnud, et väljapanek ei ole veel 100% valmis. Ja aeg-ajalt on hoolduspäevad, nii et enne minekut tasub kodulehelt vaadata, kas avatud ja näeb.
Emaga muidugi alustasime algusest. Uurali kaja, õllekapad, Kohtumised, muuseumipood ja kohvik :). Muuseumis on kaks sissepääsu, ühel pool on restoran ja teisel pool kohvik (päevamenüü + koogid jms).
Minu huvi kõrgpunkt olid rahvariided.
See on muidugi suur julgustükk muuseumilt sellist varandust inimestele vaatamiseks nii avatud moel välja panna. Kuigi on sildid, et katsuda ei tohi, seda siiski tehakse ja see masendab. Tegemist on ju üle 100 aasta vanuste ainueksemplaridega, mis kohati rabedad ja koiaukudega. Tuleb tänulik olla, et vaatajaid usaldatakse aga jah, inimesi on igasuguseid. Märkasin isegi ühte meest, kes käis setu naise rinnaehet sõrmega koputamas.
Aga näitusest siis ka. Muuseum ütleb, et iga kihelkond on esindatud. Kahtlesin selles pisut, sest nt Harju-Jaanist ei ole neil täiskomplekti naiseriideid muuseumis olemas. Aga nad olid asja kavalalt lahendanud, väljas oli neiu kaapotkleidis, rinnaehe ja õlarätt lisaks.
Täiesti olemas ja esindatud, eksole :) Mis pani mind jälle mõtlema, et kunas oleks see õige hetk oma vanatädi seelikuriie muuseumisse kas siis deponeerida või annetada. Seal oleks selle õige koht aga enne tahaks omale koopia teha ja selleks ma hetkel üldse aega ei näe...
Pildistasin ohjeldamatult triibuseelikuid. Igal oma, väike nüanss, triibukord nihkes, värvitoon teine ja jälle uus üldmulje. Paneb mõtlema, et kuskilt see ju algas. Kes tuli selle peale, et hakata triibulisi seelikuid kuduma ja järgmine tegi siis "naabrist erineva"? Huvitav ja põnev. Ja need lõputud detailid, tikandid, ehted, pitsid, peakatted! On ikka fantaasiat olnud inimestel, mõned on lausa koomilised.
Hästi natukene näeb ka kindaid ja sõrmikuid. Nood on pistetud mannekenidele vöövahele nt.
Taas kulus ca 4 tundi ja lugeda põhjalikult kõike siiski ei jõudnud. Võibolla ei peagi, siis on ju põhjust taas kunagi tagasi minna.
Ahjaa, rahvariidenäitusest on ilmunud ka kataloog kenade värvipiltidega ja paralleeltekstiga inglise keeles. Muuseumipoes müüakse. Samal teemal on nende 2018. kalender, ainult hirmsuures formaadis. Eeldab ilusat kohta, kus eksponeerida :)
Emale ka väga meeldis ja ta on üldiselt kriitiline ning pisut konservatiivne vaataja. Eriti õhinas oli ta siis kui sai oma käega nutiekraane näppida ja proovida. Hetkel tundub, et pole ka enam nii suuri masse kui avamise esimestel kuudel. Või meil siis lihtsalt vedas ajastusega. Inimesi oli ja parkla oli autosid täis aga mõistlikult oli ruumi liikumiseks.
Emaga muidugi alustasime algusest. Uurali kaja, õllekapad, Kohtumised, muuseumipood ja kohvik :). Muuseumis on kaks sissepääsu, ühel pool on restoran ja teisel pool kohvik (päevamenüü + koogid jms).
Minu huvi kõrgpunkt olid rahvariided.
See on muidugi suur julgustükk muuseumilt sellist varandust inimestele vaatamiseks nii avatud moel välja panna. Kuigi on sildid, et katsuda ei tohi, seda siiski tehakse ja see masendab. Tegemist on ju üle 100 aasta vanuste ainueksemplaridega, mis kohati rabedad ja koiaukudega. Tuleb tänulik olla, et vaatajaid usaldatakse aga jah, inimesi on igasuguseid. Märkasin isegi ühte meest, kes käis setu naise rinnaehet sõrmega koputamas.
Aga näitusest siis ka. Muuseum ütleb, et iga kihelkond on esindatud. Kahtlesin selles pisut, sest nt Harju-Jaanist ei ole neil täiskomplekti naiseriideid muuseumis olemas. Aga nad olid asja kavalalt lahendanud, väljas oli neiu kaapotkleidis, rinnaehe ja õlarätt lisaks.
 |
| Harju-Jaani neiu |
Täiesti olemas ja esindatud, eksole :) Mis pani mind jälle mõtlema, et kunas oleks see õige hetk oma vanatädi seelikuriie muuseumisse kas siis deponeerida või annetada. Seal oleks selle õige koht aga enne tahaks omale koopia teha ja selleks ma hetkel üldse aega ei näe...
 |
| Triibustik siin ja seal |
Pildistasin ohjeldamatult triibuseelikuid. Igal oma, väike nüanss, triibukord nihkes, värvitoon teine ja jälle uus üldmulje. Paneb mõtlema, et kuskilt see ju algas. Kes tuli selle peale, et hakata triibulisi seelikuid kuduma ja järgmine tegi siis "naabrist erineva"? Huvitav ja põnev. Ja need lõputud detailid, tikandid, ehted, pitsid, peakatted! On ikka fantaasiat olnud inimestel, mõned on lausa koomilised.
 |
| Parempoolsel on toredad "sangad" :) |
Taas kulus ca 4 tundi ja lugeda põhjalikult kõike siiski ei jõudnud. Võibolla ei peagi, siis on ju põhjust taas kunagi tagasi minna.
Ahjaa, rahvariidenäitusest on ilmunud ka kataloog kenade värvipiltidega ja paralleeltekstiga inglise keeles. Muuseumipoes müüakse. Samal teemal on nende 2018. kalender, ainult hirmsuures formaadis. Eeldab ilusat kohta, kus eksponeerida :)
Emale ka väga meeldis ja ta on üldiselt kriitiline ning pisut konservatiivne vaataja. Eriti õhinas oli ta siis kui sai oma käega nutiekraane näppida ja proovida. Hetkel tundub, et pole ka enam nii suuri masse kui avamise esimestel kuudel. Või meil siis lihtsalt vedas ajastusega. Inimesi oli ja parkla oli autosid täis aga mõistlikult oli ruumi liikumiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar