Ma tean, ma pole ammu midagi kirjutanud. Päevad kuidagi lendavad ja kogu aeg on pime. Rosin nohiseb õhtuti külje all või ronib hoopis sülle. Koer otsib ikka seltsi ja sooja. Päevad on pigem tubased.
Koon küll pea igal õhtul ja kindaid koome samuti naistega ikka edasi aga mis neist ikka kogu aeg näidata. Ots sai kinni ja nüüd varsti hakkame pöidlasilmuseid koukima. Nõrganärvilisemad juba lahkusid, nimelt üks kohalik tśehhitar ikka andis alla. Oli küll õhinas aga nad ju koolis kudumist ei õpi nagu meie ja päris nullist õppides ikka kirikinnast kohe kuduma ei torma. Teised on alles :)
Ideid ja väljundit on ka pakutud juba, naised kahtlevad aga mina olen elevil. Eks aeg näitab.
Lisaks kõikidele poolikutele ja alustamata asjadele lendas (kosmosest ilmselt) minu juurde üks ootamatu muster. Ma ostan väga-väga harva tasulisi mustreid. Elus vast paar korda on ette tulnud, sest esiteks, ma piitsutan ennast ennekõike ja sunnin end ise mõtlema. Teiseks, tasuta mustrite valik on ju üüratu aga vot, see kõnetas mind ja kohe hakkasin kuduma ka. Nimeks on Arboreal, autor Jennifer Steingas. Kui ma nüüd meenutan, jäi ta mulle silma ilmselt instagrammi lapates. Praegu on kooskudumine käsil ja see imeilus värvigamma, mis selle mustriga välja jookseb, on silmale üks ilus pai :)
Kudumine on mulle harjumatult ülevalt alla. Selle süsteemi juures on mul alati oht, et käeavad tulevad kas suured või kitsad, sest vajalik laius tuleb juba kaelusest alates sisse planeerida. Usaldan mustrit ja loodan, et harutama ei pea.
Lõngadest panin kokku kunagi Tiinalt ostetud siidise tviidi ja nõukaaja varudest pärit nn kaltsulõnga (nii koomiline kui see ka pole, see tolleaegne pop lõng näeb täpselt välja nagu tviid!). Ise olen värvigammaga väga rahul ja muudkui klõbistan vardaid.
See wip pilt on tegelikult valedes toonides. Tehtud õhtul 23 paiku ja laelambi valguses. Tahtsin proovida, kuidas seljas tundub ja panin teise paari vardaid sisse. Siis oli hea vahepealne seis ka pildis fikseerida.
Need silmustemärkijad on mulle ka uued asjad. Vastikult "jalus" on kududes aga kuni varrukaavadeni pean ma neid käigus hoidma. Mõtlesin, et olen seekord moodne ja noortepärane :P Kirjaklambrid oleksid muidugi ka asja ära ajanud aga no las need vidinad siis olla kodus.
Poolikutest asjadest. Koon vahel ka ikka Haapsalu rätti edasi, Siiri Reimanni raamatust üht mustrit, mida ma natukene tuunisin ringi.
Ja nagu öeldud, kindaid. Üks on valmis ja teine pooleli. Pöidlatega hakkab nalja saama. See silmuste seest poolt ülesnokkimine ja mustrisse ajamine ajab mu pehmelt öeldes hulluks. Aga ma ei anna alla ja teen ära!
Järgmise korrani :)
Koon küll pea igal õhtul ja kindaid koome samuti naistega ikka edasi aga mis neist ikka kogu aeg näidata. Ots sai kinni ja nüüd varsti hakkame pöidlasilmuseid koukima. Nõrganärvilisemad juba lahkusid, nimelt üks kohalik tśehhitar ikka andis alla. Oli küll õhinas aga nad ju koolis kudumist ei õpi nagu meie ja päris nullist õppides ikka kirikinnast kohe kuduma ei torma. Teised on alles :)
Ideid ja väljundit on ka pakutud juba, naised kahtlevad aga mina olen elevil. Eks aeg näitab.
Lisaks kõikidele poolikutele ja alustamata asjadele lendas (kosmosest ilmselt) minu juurde üks ootamatu muster. Ma ostan väga-väga harva tasulisi mustreid. Elus vast paar korda on ette tulnud, sest esiteks, ma piitsutan ennast ennekõike ja sunnin end ise mõtlema. Teiseks, tasuta mustrite valik on ju üüratu aga vot, see kõnetas mind ja kohe hakkasin kuduma ka. Nimeks on Arboreal, autor Jennifer Steingas. Kui ma nüüd meenutan, jäi ta mulle silma ilmselt instagrammi lapates. Praegu on kooskudumine käsil ja see imeilus värvigamma, mis selle mustriga välja jookseb, on silmale üks ilus pai :)
Kudumine on mulle harjumatult ülevalt alla. Selle süsteemi juures on mul alati oht, et käeavad tulevad kas suured või kitsad, sest vajalik laius tuleb juba kaelusest alates sisse planeerida. Usaldan mustrit ja loodan, et harutama ei pea.
Lõngadest panin kokku kunagi Tiinalt ostetud siidise tviidi ja nõukaaja varudest pärit nn kaltsulõnga (nii koomiline kui see ka pole, see tolleaegne pop lõng näeb täpselt välja nagu tviid!). Ise olen värvigammaga väga rahul ja muudkui klõbistan vardaid.
See wip pilt on tegelikult valedes toonides. Tehtud õhtul 23 paiku ja laelambi valguses. Tahtsin proovida, kuidas seljas tundub ja panin teise paari vardaid sisse. Siis oli hea vahepealne seis ka pildis fikseerida.
Need silmustemärkijad on mulle ka uued asjad. Vastikult "jalus" on kududes aga kuni varrukaavadeni pean ma neid käigus hoidma. Mõtlesin, et olen seekord moodne ja noortepärane :P Kirjaklambrid oleksid muidugi ka asja ära ajanud aga no las need vidinad siis olla kodus.
Poolikutest asjadest. Koon vahel ka ikka Haapsalu rätti edasi, Siiri Reimanni raamatust üht mustrit, mida ma natukene tuunisin ringi.
Ja nagu öeldud, kindaid. Üks on valmis ja teine pooleli. Pöidlatega hakkab nalja saama. See silmuste seest poolt ülesnokkimine ja mustrisse ajamine ajab mu pehmelt öeldes hulluks. Aga ma ei anna alla ja teen ära!
Järgmise korrani :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar